Sompa kaevanduse - esialgu kaevandus nr 6 – kaeveväli asub Eesti põlevkivimaardIa keskosas, Kohtla-Järve koosseisu kuuluvast töölisasulast lõuna pool.Sompa kaevanduse ja töölisasula ehitamist alustati 1946. aastal. Ehitajateks olid põhiliselt Saksa sõjavangid,kes hiljem jätkasid tööd kaevanduses ja kodumaale pöördusid 1949. aasta lõpus. Ehitati Giprosahti projekti järgi. Kaevanduse projekteeritud tootmisvõimsus oli 600 000 t kaubapõlevkivi aastas. Esimene vagonett kaevandatud põlevkiviga jõudis maa peale 1948. aasta26. detsembril.

Kaevandusväli avati kahe kaldsahtiga (pea- ja abikaldsaht) ning ühe vertikaalšahtiga (tuulutuseks). Hiljem,kui võeti kasutusele jaoskonna tuulutusskeem,kasutati vertikaalšahti veekõrvalduspumbajaamade torustiku maa peale toomiseks.

Põlevkivikihi lasumissügavus sahtiõues on 32 m,kaevandusvälja lõunaosas paiknevates etes ületas see juba 45 m.

1948. aastal määrati kaevanduse juhatajaks Aleksandr Gontšarov ja peainseneriks Nikolai Voronin.

Kõigepealt oli tarvis komplekteerida kaevandus tööliste ja insener-tehniliste töötajatega. Noori kaevureid koolitas tol ajal Jõhvi Kaevanduskool. Insener-tehniliste töötajatega oli keerulisem, sest Tallinna Polütehnilise Instituudi mäeteaduskonnast hakkas mäeinsenere tulema alles pärast 50-ndat aastat, samuti nagu tehnikuid Tallinna Mäetehnikumist. Seepärast liikus põlevkivibasseinis ringi rahvast kogu tolleaegsest Nõukogude Liidust.

Esimeseks pearaamatupidajaks oli A. Sidelnikov ja peamehaanikuks M. Libozajev. Esimeste töötajate hulgast leian ka selliseid tuttavaid nimesid, kellega sai 60.-70. aastatel koos töötatud. Väga huvitavaks isiksuseks oli Jakov Dikun. Ta alustas 17-aastase noorukina kaevanduse ehitusel tööd juba 1947. aastal. Töötas koos Saksa sõjavangidega, algusaastatel läbindajana, hiljem õppis meistrite kursusel ja töötas seejärel mäemeistrina,tootmisjaoskonna juhataja abina, tootmisjaoskonna juhatajana ja kaevanduse lõpuaastatel ka varustajana.Ta oli ainuke kaevanduse töötajatest, kes töötas kaevanduses selle algusest (1947) kuni lõpuni (1999) ehk

hetkeni, kui kaevanduse veteranid saadeti pensionile.Lõpuni aus ja usaldusväärne töötaja.

1949. aasta jaanuariks, kui kaevandus alustas tööd,oli komplekteeritud vaid tootmisjaoskond nr 1, mille juhatajaks oli siis Anatoli Tsastuhin, abiks Vladimir Uljanov ja mäemeistriks Pavel Voskresenski. Töötajate hulgast leian mitmeid tuttavaid, kellega veel 60-ndatel sai koos töötatud - läbindajad Mihhail Tsjupa, Paul Maripuu(Võrnu külast), Villem Sirel, Aleksandr Konstantinov. Materjalide lao juhataja Juhan Loigu töötas sellel ametikohal ligi 40 aastat, st. kuni vanaduspensionile siirdumiseni.Sõltumata sellest, kas oli öö või päev, teadis Juhan praktiliselt iga viimase tallele pandud poldi või mutri asukohta. Kui lao st oli mõni viimane detail välja antud,ütles Juhan alati, kes selle oli võtnud.

Toodangu suurendamiseks komplekteeriti 1949.aasta mais tootmisjaoskond nr 2, mille juhatajaks sai V Uljanov ja mäemeistriteks S. Smirnov, E. Oder ja I.Pats.

Kui jälgida kaevanduse algusaastaid, siis võib täheldadajaoskondades üsna sagedast ITP vahetust. Üheks põhjuseks oli kindlasti söetööstusest saadavate seadmete mittevastavus töötamiseks põlevkivikaevandustes,aga ka rasked mäetehnilised tingimused ja tööoskuste nappus. Juhid olid enamuses praktikud, ilma erialase ettevalmistuseta. Kes suutis kõvemat häält teha, see juhatas töid. Maa-alust transporti juhtis I.Senokosov,teemeistriks oli V Kurnakov. .Piduriks kaevanduse töös oli sorteerimis-jaoskond: kitsad lintkonveierid (lindi laius 600 mm), rihm üle kannetega veopead, madala tootlikkusega purustid ja sõelad, korruste vahel paiknevad kitsad kolud, milles külma talveilmaga maa alt tulev märg kaevis eriti hästi kinni külmus. Sorteerimisjaoskonda juhtis Vetrov,mehaanikuks olid seal 1. Sutugin ja 1.Gorbunov ning kümnikuks I.Klimov. Töötajate nimekirjast leian tuttavaid persoone: Kalju Rooden (temast tuleb juttu edaspidi), paenoppija Linda Aps, Heinrich Agur, kes hiljem töötas 4. kaevanduses, Vaike Rego, kes alustas 15-aastase tüdrukuna tööd ja töötas kaevanduses kuni

selle sulgemiseni. Teenitud vanaduspensionile saatsime ta 1999. aasta 30. septembril nii nagu ka mehaanikatöökoja juhataja S. Kudrini ja meister S. Komarovi.Kui tootmisjuhid vahetusid tihti ja mõne aastaga olid vaateväljast kadunud, siis paljud töölised töötasid kaevanduses 30-40 aastat, kellele aga Jumal tugevat tervist andis, sellele ei olnud ka 50 aastat kättesaamatu. 1949. aastaloli kaevanduse ööpäevane keskmine toodang 424 tonni ja aastatoodang 130499 tonni kaubapõlevkivi. 1952. aastal saavutati kaevanduse projektvõimsus 600 000 t ja aastaga toodeti 659 400 t kaubapõlevkivi. Sompa kaevandusväli oli lõigatud paneelideks ja siin kasutati paarislaavadega pikklankkaevandamist põlevkivi käsitsi laadimisega ning lae sujuva langetamisega täiteribadele, mis olid laotud põlevkivikihis sisalduvast aherainest.

Sompa kaevandus oli oma mäetehniliste ja geoloogiliste tingimuste poolest põlevkivibasseini keerulisim. Oli aastaid, mil 1 tonni kaubapõlevkivi kohta pumbati kaevandusest välja 8-10 m' vett. Sagedased karstitsoonid ning ebapüsivad laekivimikihid aeglustasid tunduvalt läbindamistöid. Kaevanduse keerukusest kõneleb võib-olla ka fakt, et esimese 15 tööaasta jooksul vahetus siin 7 peainseneri. 1963. aastal määrati sellele kohale Leningradi Mäeinstituudi kasvandik Rene Herkül, kes pidas raskel ametikohal vastu 8 aastat ja võinuks võibolla kauemgi, kuid mitmed asjaolud töötasid tema kahjuks (selle teema juurde pöördun hiljem tagasi).

Aastaid 1959-1965 loetakse kaevanduses tehnilise progressi aastateks. Tänu kaevanduse töötajaskonna pidevale loomingulisele tööle tehnoloogia täiustamisel ja uute seadmete ning mäemasinate evitamisel tootis kaevandus 1962. aastal juba 1 046800 t kaubapõlevkivi.

Nende aastate kohta olen kuulnud aga ka väga vastakaid arvamusi. Aastail 1955-1961 juhtis kaevandust Vassili Prokopovits, kes oli kõva sõnaga juht, sest mida ta ütles, seda ta ka tegi ja lõpuni viis. Vanad kaevurid meenutavad, et hull oli lugu siis, kui Propka (nii teda kaevurid kutsusid) haige peaga maa all sattus. Võttis oma kaevurimütsi peast (kiivreid sellel ajal veel ei kasutatud) ja proovis sellega käsilaavas tugipostide püsivust. Kui mõni postidest löögi tagajärjel maha kukkus, oli kaevuri päevapalgaks ümmargune null. Niisugune karm ülemus olevat olnud Vassili Prokopovitš. Kuid ega kõik laabu töös nii nagu vaja ja 1961. aastal viidi Prokopovits üle trusti Eesti Põlevkivi keskaparaati. Uueks kaevanduse ülemaks (tema töötamise ajal hakati juhte nimetama direktoreiks) sai Salomon Petrovitski, kes varem töötas Tammiku kaevanduses, mis tollal oli veel kaevandus nr 8. ja sealt, st. Tammiku kaevandusest ta tõigi 1963. Aastal endale abiks ja kaevanduse peainseneriks Rene Herküli.

See oli tandem, mille najal kaevanduse areng tegi suure hüppe tehnilise progressi suunas. Teretulnud olid ka TPIlõpetanud noored mäeinsenerid, kuigi varemalt millegipärast neile 6. kaevanduses kohta ei leitud. Sellesse ajavahemikku võiks arvata järgmised saavutused: kaeveõõnte rajamise mehhaniseerimine (laadimismasina UP-3 juurutamine); paarislaavades kraapkonveieri kasutuselevõtt; rikastuskompleksis konveierite, purustite, viprite vahetamine uute ja võimsanlate vastu; maa-aluste pumplate võimsuse suurendamine; laadimistööde mehhaniseerimine metsalaos (pukkkraana ülespanek). Kuuekümnendate algusesse kuulub ka rajatis, mis kaevanduse eksisteerimise lõpuni kandis nime "Volga-Don".Häda oli nimelt selles, et Kahula küla külje alt tulev Ereda oja läks üle kaevanduste nr 4 ja 6 ning Kohtla

väljade, Kohtla-Nõmmelt läbi Ojamaa jõkke. Kuna osa jõealusest maast oli kaevanduste poolt välja töötatud,muutus jõe põhi "hõredaks“. Vesi, mis Sompa kaevandusest välja pumbati, jooksis läbi kivimites olevate ja sinna tekkinud lõhede Kohtla kaevandusse. Aastail 1962-1963 toimus Kohtla kaevanduses paar korralikku uputust. Milles oli küsimus? Kui Eredalt voolas Kohtla-Nõmme poole väike jõeke, siis paari kilomeetri kaugusel oli ojapõhi kuiv, vesi sadas sealt Kohtla meestele krae vahele, tekitades palju paksu pahandust. Tolleaegselt Eesti Põlevkivi juhilt Väino Viilupilt tuli karm käsk ehitada uus kraav kaevandusvete ärajuhtimiseks. Ajastule kohaselt saigi rajatis nimeks "Volga-Don“! Et vesi mäkke ei jookse, ehitati Eredale korralik tamm,veetasapinda tõsteti umbes 1,5 meetrit ja nii hakkas vesi liikuma uue suunaga üle Sompa ja Kohtla kaevevälja Ojamaa jõkke. Kuid ka siin oli kraavi põhi "hõredavõitu“.Veepidavuse tõstmiseks valati kraavi põhi ligi kilomeetri ulatuses betooni. Kuid ajapikku betoon talvekülmade mõjul pragunes ja vesi leidis jällegi tee maa alla. Viimase 10 aastaga leidsime lihtsama lahenduse. Kohtla- Järve elektrijaamast sai tasuta lendtuhka. Suvisel kuival perioodil, kui oli võimalus pumbad maa all seisata, alanes kraavis vesi. Kolm-neli kallurikoormat tuhka kraavi, labidatega laiali ja siis vesi uuesti voolama. Nii täitis tuhk praod ja lõhed ning kraavi veepidavus suurenes pea 90%-ni.

Kaevanduse toodangus olid ülekaalus energeetiline põlevkivi klassist 0-25 ja tehnoloogiline põlevkivi klassist 25-125. Peale põlevkivikeemiatööstuse tarbis tehnoloogilist põlevkivi ka Kunda tsemenditehas. Rikastuskompleksi töö põhimõte oli võrdlemisi lihtne: maa alt väljatulev mäemass läks üle relss-sõelte, kus eraldati põlevkivi tükisuurusega kuni 125mm ja suuremad tükid läksid mööda lintkonveierit purustajasse ja sealt sõelumisele. Tükikivi rikastamine toimus aeglaselt liikuval laial (1200 mm) lintkonveieril, mille ääres seisid 10 kuni 14 naist, kes korjasid liikuvalt lindilt paetükke väikestesse punkritesse, ikka nii 6-10 tonni vahetuses. Oli see vast töö! Mehed igatahes sellisel tööl vastu ei pidanud. Ja lõpuks, olles rutiinsest tööst teadlikud, sellist töökohta vastu ei võtnudki. Kui kaevanduse direktor mõne luuseri või korrarikkuja karistuseks üheks kuuks sorteerimiskonveieri äärde saatis, oli see suurim karistus. Kaevurid palusid, pisar silmas: seltsimees direktor, ükskõik millist karistust kannan, ainult mitte seda. Kui 1960-ndatel Eesti Põlevkivi kaevandustes praktiseeriti kaeveõõnte kiirläbindamist, ei jäänud ka Sompa kaevandus kõrvalseisjaks. 1965. aasta juunis läbindas Kalju Roodeni juhitud brigaad 545 mettevalmistavaid kaeveõõsi. K. Rooden oli kaevandusse tööle tulnud 1949. aasta jaanuaris, seega päris kaevetööde alguses. 16-aastase noorukina alustas ta tööd lukksepana, hiljem tungis kaevuritöö keerulisse maailma. Pikki aastaid juhtis ta eesrindlikku läbindajate brigaadi. Hiljem, kui raske kaevuritöö andis tervisele tunda ja maa all liikumine muutus raskeks, leidis K. Rooden tööd ka maa pealt. Kaevanduse töö lõpuni hoidis ta korras soojamajandust, st. oli katlamajas A ja O. TöökaasIasteit sai ta austava nime - "väike direktor“!

Heameel on meenutada, et paljud edasiviivad algatused said alguse Sompa kaevandusest ja levisid sealt hiljem põlevkivibasseini teistesse kaevandustesseo Näiteks H. Brikkeri ja E. Mihkelsaare algatatud kraapkonveierite ülekandmise kiirmeetod ettevalmistustöödel paarislaavades. Trustis Eesti Põlevkivi on selle kohta välja antud väike (10 lk) infobrosüür. Kui kaevurid omakeskis mõnikord korralikult "seatapjat" (millegipärast nimetati sellal nii kõige odavamat valget viina) olid pruukinud ja jutuhoogu sattusid, siis muutus see brosüürike lausa romaaniks. Kuldsete käte ja lahtise peaga mees oli Rein Maasik. Soonuri KPM-2 keeras ta küljele, tegi lõikeorganis vajaminevad ümberehitused, paigaldas kõrvale veel teise mootori, et jätkuks veovõimsust, ja rasked kraavitööd olid mehhaniseeritud. Kuid oh häda! Mees hakkas liiga palju palka saama, see aga ülemustele ei meeldinud. Kuid algus oli tehtud ja kiiresti levis see meetod kõikides kaevandustes. Edasi järgnes juba päris kraavikombain. Kahe paralleelselt asetseva lõikeorgani vahele monteeriti kraabid ja selle "monstrumiga" läbiti umbes 0,5 m laiust veekraavi. Siis ootas järge iseliikuv vagonett ja greifer kaevandus- vagonettide veokastide puhastamiseks. Vagonettide puhastamine oli kaevanduses igavene probleem. Jäägid veokasti põhjas vähendasid tunduvalt vagoneti mahtu. See oli kasuks kaevuritele,kuid kaevanduse põlevkivilaos tekis kohe puudujääk. Probleem oli eriti terav kevadise ja sügisese suurvee ajal, sest märg põlevkivi ei.tulnud kaaduris vagonetist välja. Aitasid ainult kirkad, labidad ja kaevurite lõputu ramm. Greifer, mis oli monteeritud kaaduri ette, töötas hüdrosüsteemiga. Kaks poolt suruti vagoneti põhjas kokku ja greifer tõstis kaevise jäägid vagonetist välja.Tööd pidurdav probleem sai lahenduse. 60-70-ndatel, kui nõudlus põlevkivi järele oli suur, töötas kaevanduses neli paarislaavat 12 brigaadiga.

Ööpäevane tootlikkus paarislaavas pidi olema vähemalt 1000 tonni. See oli aluseks, et maksta kaevuritele kõrgendatud preemiat. Töö vahetuks juhiks maa all oli brigadir: kõik siin olenes tema juhtimisstiilist, sõnakusest ja nõudmistest. Ennekõike pidi brigadir olema tubli kaevur, iga kandi pealt eeskujuks oma brigaadi teistele liikmetele. Sellistest meenuvad mulle Grigori

Kirillav, Ivan Prokofjev, Elmar Liiva, Dvorjaninov, Kuropatkin, Markov, Hansman. Kui möödus 25 aastat Suurest Isamaasõjast, jagati parimatele töölistele-veteranidele aukirju. Ka Hansman oli kirjas, kuid aukirja ta kahjuks kätte ei saanud. Tollane partorg oli küsinud Hansmanilt, kas ta sõjast osa võttis. Võtsin - oli lühike vastus. Tähendab, oled veteran - tegi usutleja järelduse. Nii see aukiri välja kirjutati. Kuid jagamise päeval keegi naljahammas ütles, et Oss (nii teda töölised kutsusid) sõdis ju valel poolel. Jutt jõudis partorgi kõrvu ja nii see aukiri prügikasti rändas. Hansman oli aus töömees ja tema käest ei küsitudki, kummal poolel ta sõdis. Grigori Kirillov oma 1.90-se kasvuga oli tõelise kaevuri mõõtu. Juhtus, et mõni mees brigaadis ei tahtnud aru saada, kuidas korralikult tööd teha, siis võttis Grisa tal kraest kinni nagu pahandust teinud kassipojal ja viis tagavaraväljapääsu või külgstrekki, nagu seda nimetati, ning tegi kõrvad kuumaks. Nii mõnestki sellisest mehest sai pikapeale korralik kaevur. Kui Kukruse kaevandus läks sulgemisele, toodi sealt üle Sompa kaevandusse Sikuti ja Liivamäe brigaadid. Nendes oli vana Kukruse kaevanduse hõngu ja ka veidi teistsugust ning väärikamat töösse suhtumist. Uues töökohas püüdsid nad üles näidata kaevuri väärikust ja lugupidamist oma raske elukutse vastu. Raskes kaevuritöös oli põhimine ikkagi inimene. Ja ega kõik suutnud ega tahtnudki olla eesrindlased. Tõeline kaevur oli füüsiliselt tugev ja vastupidav. Nüüd, aastaid hiljem mõeldes sellele ränkraskele tööle, ei kujutagi paljud ette, kui palju kaevur oma labida ja kirkaga ära tegi. Kukruselt tulnute meeste hulgas oli selline kaevur nagu Pjotr Katsura. Juba Kukrusel töötades oli ta saanud mitmeid aukirju ja sama teed käis ta ka Sompa kaevanduses. Oma parematel päevadel viskas ta 7-tunni1ise vahetuse jooksul konveierile 25-30 tonni põlevkivi, lisaks väljasorteeritult ligi 20 t paekivi täiteriitadesse. Ega siis teised kaevurid teda asjata "ekskavaatoriks" kutsunud.

Et kaevuritel jätkuks töörinnet, selle eest hoolitsesid läbindajate brigaadid. Kuulsamast, Kalju Roodeni brigaadist oli juba eespool juttu. Noorte brigaadi juhtis Senatski. Oli veel teisigi: Mati Paju, Karl Rego, Vantslav. Et läbindajate töötingimused olid tunduvalt raskemad kui kaevuritel (märjad tööeed, sagedased karstitsoonid, ebapüsivad laed), muutusid neis sagedamini nii brigaadide koosseisud kui brigadirid. Kaheksakümnendatel aastatel töötasid stabiilselt brigaadid, mida juhtisid nooremad mehed nagu Uisk, Jermolajev, Kriisk, Druiinin.

Läbindajad hingasid kergemalt ja töö läks lõbusamalt, kui esi oli kuiv ja laed püsisid. Siis oli ka palk normaalne. Kui aga ette juhtus karstitsoon, muutusid

töötingimused väga raskeks. Põlvini poris ja kaeveõõne laest tuli vett nagu ämbrist - see oli ränk katsumus. Töötati küll kummiülikondades, kuid need tavaliselt tervet vahetust vastu ei pidanud. Maa alt välja tulles olid läbindajad märjad nagu uppumissurmast pääsenud kassipojad. Kui karstitsoon oli väiksem, raam-raamis toestust 10-20 m, polnud olukord kõige hullem: kuu ajaga jõuti tsoonist läbi ja veel jupp normaalset käiku juurde, haigestumisi oli vähe ja palgapäeval oli ka midagi tasku panna. Hullem oli olukord, kui karstitsooni oli 100-120 m! Enam kui kaks kuud ainult pori ja vesi! Püüa sa läbivettinud riietes üles seada raske-test palkidest toestusraami! Vaatamata kõigile raskustele jõuti ettevalmistustöödega, mõni-kord küll alles viimasel minutil, ikka valmis.

Kuid aeg läks edasi ja raske labidatöö nõudis uuendamist. 1970. aastal vahetusid kaevanduse direktorid: lahkus Salomon Petrovitski ja tema asemele tuli Käva-2 peainsener Jakov Libman. Käva kaevanduses oli selleks ajaks katsetatud põlevkivikihindi väljan1ist kombainiga 2K-52. Kõrvalolevasse 4. kaevandusse juurdus uuendus kahe kaevanduse vahelisse kaitsetervikusse löödud ava kaudu, läbi mille 4. kaevanduse kaevurid käisid naabrite juures kogemusi omandamas. Kui J. Libman asus Sompa kaevanduse direktori kohale, hakkas ta sisse viima uuendusi, et kaevandus edasi areneks. Kävast toodi tootmisjaoskonna juhataja Priit Virkus Sompa kaevanduse peamehaanikuks, vahetades välja senise peamehaaniku Aleksandr Dmitrijevi. Aasta hiljem tuli Käva kaevandusest kombainijaoskonna mehaanik Jaan Uppus, kellelolid sellel alal väga suured kogemused. Kuna Käva kaevanduse põlevkivivarud olid lõpukorral ja kaevandust ootas ees sulgemine, tulid paljud meeleldi Sompasse üle. Vitali Gludini juhitud tootmisjaoskond tuli üle praktiliselt täies koosseisus, nende hulgas ka Ivan Zeljabini brigaad. Brigadir oli kõva töömees. Kävas vedas ta oma brigaadiga viisaastaku plaani täis ja oli esitatud Moskvasse sotsialistliku töö kangelase kuldtähe saamiseks. Seni kuni asju aeti, sõitis Zeljabin Pärnu sanatooriumi puhkama. Ja mis puhkus see ilma napsuta on. Kuid Ivan võttis vist ülemäära palju, sest laskis Pärnu bussijaamas nurka ja sattus kainestu-smajja. Skandaal missugune! Et teine vend Vassili töötas samuti brigadirina, saadeti tollane Eesti Põlevkivi kaadrite juht Ivan Matjas Moskvasse viga parandama.Nii sai hoopis Vassilist kangelane. See tõi vendade vahele paksu pahandust. Ja oi kui palju! Kuid aeg läks edasi ja füüsiliselt raske kaevuritöö nõudis muutusi. 1971. aastal hakati ka Sompa kaevanduses juurutama põlevkivi tootmist kombainiga. Et puudus vastav tehnika, siis hakati sisse tooma söekombaine ja neid kohandama tööks põlevkivikaevandustes. Selleks oli vaja inimesi välja õpetada. Uue loodava kombainijaoskonna juhtimise võttis enda hooleks Kalev Sokman, kes enne oli 13 aastat juhtinud kaevanduse energeetikamajandust. Esimeseks brigadiriks valiti suurte kogemustega ja kaevuritöö kõiki tahke tundev Udo Vaikmaa. Esimene toodang kombainiga 2K-52 anti maa peale 1971. aasta viimasel päeval. Sellest hetkest algas kombainiga tootmise kiire areng. See oli kergenduseks kaevuritele, kuid nuhtluseks põllu-meestele.

Maapinna vajumine 0,5-1 m põhjustas üleval nagu suurte vannide teket, sest tervikute kohal maapind ei

vajunud. Esialgu nendele küsimustele suurt tähelepanu ei pööratud, sest riik vajas odavat elektrienergiat, vajas

soojust ja valgust.

1970. aasta algul määras S. Petrovitski mind 3.tootmisjaoskonna juhatajaks. Jaoskonnas oli üks käsilaava

kolme brigaadiga ja kolm läbindajate brigaadi. Praktiliselt läbinduseed kogu aeg kas uppusid või olid

karstitsoonis. Jaoskonna juhti vahetati tihti, sest plaani täitmisega oli suuri raskusi. Detsembrikuus tegin koos jaoskonna markseideri Anatoli Semeikiniga plaani ümber nii, et see oleks kas või ühe tonniga ületanud aastaplaani. Korralik peapesu oli teenitud, ümberarvestusega tuli üleplaanilist toodangut 260 tonni. Aasta lõpus oli kaevanduse direktoriks juba J. Libman.

1971. aasta lõpus lõpetati käsilaavad 1401-1402 ja oli vaja käiku anda uus laavapaar. Et laekivimid olid seal ebapüsivad, oli 1401. laava alglõõr 3,2 m kõrguse laega. Kaeveõõs pidi olema aga 2,2 m kõrgune. Nägime kurja vaeva, et seda ülemäärast meetrit postide peale saada. Hommikuses vahetuses olin sageli ise laava ettevalmistuse juures, teises või öises vahetuses aga asetäitja Ants Tihemets. Vaevlesime niiviisi juba nädala, aga tulemused olid minimaalsed.

Näen öösel mingit segast und, mille peale ärkan. Enam magama ei jää, mingi võim sunnib mind kaevandusse

minema. Kabineti ukse taga kuulen telefoni helisemas. Kiiruga avan ukse ja vahetuse meister teatab grupiviisilisest õnnetusjuhtumist. Kaks meest jäid varingu alla ja on raskesti vigastatud. Kutsun välja kiirabi, ise riietun ümber ja lähen maa alla sündmuskohale. Edaspidised toimingud on nagu ikka selliste raskete õnnetusjuhtumite korral: komisjonid, seletuskirjad, süüdlaste otsimised ja karistused. Kuid töö peab ju edasi minema. Otsuseks oli käsk läbindada kõrvale uus 2,2 m kõrgune ja võimalikult kitsas alglõõr, et lagi püsima jääks. Minimaalne kaeveõõne laius, mida saab veel teha, on 3,5 m. Käpplaadur 1PNB läheb ees, järele mon-teerime kraapkonveieri SP-63. Nädalaga on 100 meetri pikkune alglõõr valmis, konveier laavas ja töö hakkab laabuma.

Direktori soovitusel kirjutan avalduse, et palun vabastada mind jaoskonna juhi kohustustest. Lähen tagasi

1. tootmisjaoskonda juhataja Juri Shelgunovi abiks. Kuid J. Libman vabastab ka peainsener Rene Herküli

ametist, pannes ta kaevanduse peatehnoloogi kohale. Ega kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Libman kasutas

juhuse ära ja hiljem ilmselt kahetses seda. R. Herkül oli kaevanduse peainseneri ametikohal töötanud 8 aastat

ja kaevanduse hea käekäigu eest hoolitsedes mõndagi ära teinud. Töötajate hulgas oli ta suur autoriteet. Ka Libmani töötamise aeg Sompa kaevanduses jäi lühikeseks. 14. augustil 1973 toimus kaevanduses tolmu-plahvatus (sellest pikemalt eriosas) ja haiglasse toimetati 24 inimest, kellest 2 hiljem surid. Libman oli aasta lõpus sunnitud lahkuma, uueks direktoriks määrati Ivan Nikitin. Kaevandus elas ja töötas edasi.

1974. aastal juurutati hüdrauliline toestik Sputnik ja 1976. aastal kombain 1GS-68. Kaevandus saavutas

maksimumtoodanguks 1 687 300 t. Selleks ajaks töötas ka teine kombainibrigaad Mati Paju juhtimisel.

Raske käsitsitöö põlevkivi rikastamisel sorteerimissõlmes oli jäänud naiste õlgadele. Sellel probleemil

haarati sõna otseses mõttes sarvist, kui kaevanduse direktoriks oli Eeri Lass (1980-1987). Koos kaevanduse

peamehaaniku Jaan Uppusega tutvuti Slantsõs trummelpurusti tööga. Dnepropetrovski Instituut projekteeris

ja Parhomenko nim. tehas Karagandas ehitas kaks eksperimentaalset trummelpurustit. Üks neist toodi

Sompa kaevandusse, teine viidi Vorkuta söebasseini, kuid seal seda tööle ei rakendatudki, sest see nõudis

suurt vaeva ja tahet. Sompa kaevanduses saadi kõigist raskustest jagu. Kohapealoli ehitus- ja montaazitööde

juhtimine Tadeus Latanovski õlgadel. Nii läks ajalukku 1983. aasta, kui Sompa kaevanduses mehhaniseeriti

põlevkivi rikastamine trummelpurustiga. See oli suur võimalus edasiseks arenguks.

1984. aastal juurutati tulptervikutega kamberkaevandamise moodus ja alates 1. augustist 1984 lõppes

kaevanduses põlevkivi käsitsi tootmine. Trummelpurusti oli seade, mis tagas põlevkivi ühtlase kvaliteedi ja

elektrijaamadega ei tekkinud probleeme energeetilise põlevkivi müügil. Samuti pikendas see tunduvalt kaevanduse eluiga.

Eeri Lassi juhtimisel oleks Sompa kaevandus veel mõndagi korda saatnud, kuid kellegi kinnisidee oli

Sompa ja Kohtla kaevanduse ühendamine ja nii lahkus E. Lass kaevanduse juhi kohalt, sest ta ei näinud sellises ühenduses mingit perspektiivi. Põlevkivi tarbimine oli 80-ndate lõpus tunduvalt vähenenud ja kaevandus töötas vaid 25%-lise võimsusega. Töötasin sellel ajal TK Eesti Põlevkivi aparaadis ja mulle tehti ettepanek asuda Sompa kaevanduse direktori ametikohale. Ehkki olin varem Sompas töötanud ja selle töötajaskond enamuses tuttav, ei ütelnud ma kohe jah-sõna, vaid võtsin veidi mõtlemisaega. E. Lass tutvustas põhjalikult olukorda ja oma lahkumise motiive ning 1987. aasta 23. Novembril pärast l3-aastast vaheaega olin taas Sompa kaevanduses.

Eeri läks aga Põltsamaa külje alla Pajusisse, rajas sinna väikese paekivi tootmise karjääri ja töötab seal

edukalt tänapäevani.

Kaks väga erinevat kollektiivi - Kohtla ja Sompa kaevandus- ei olnud loodud kooostööks ja alates 1989.

aasta 1.jaanuarist lahutati see mittepüsiv kooselu. Normaalseks tööks tuli uuesti taastada kamber-kaevandamine.

Elasime ja töötasime perspektiivitundega, mitte mõeldes kaevanduse eesootavale sulgemisek mida

korrutati igal aastal alates 1970. aastast.

90-ndate algus oli majanduslikus mõttes kogu Eesti Põlevkivile väga raske. Rahaliste vahendite nappus

kummitas igal sammul. Ehkki tööliste palgad püüti välja maksta õigeaegselt, tuli ette ka hilinemisi. Kui

töölised olid oma raha kätte saanud, andis tootmiskoondise peadirektor Väino Viilup loa ka juhtkonnale

palka maksta. Oli ju pärast "laulvat revolutsiooni" Otto Sullakatko tagandatud ja asemele saanud Väino Viilup

(23.10.1991).

Enne seda, 1990. aasta veebruaris oli Sompa kaevandus katastroofi äärel. Kuidas olukorrast välja tulime,

sellel peatun hiljem ja põhjalikumalt. Selleks,et kuidagi hinges püsida, tuli palju seadmeid ja mehhanisme

taastada ja remontida. Mehaanikatalitus eesotsas peamehaanik Jaan Uppusega ja remondi- ja montaazijaoskond Mati Moksi juhtimisel ei lasknud pead norgu. Väljapääsu pidi leidma igast olukorrast.

Kombainiga tootmisele liitsime kamberkaevandamise ja Kalev Sokman jaoskonna juhina leidis nii mõnelgi

uneta ööl küsimusele optimaalse lahenduse. Siis puudusid kaevanduses kopplaadurid, kamberploki kambris

lükati lõhatud kaevis kraapkonveierile buldooseriga ja ümberlaadimine toimus käpplaaduriga 1PNB. ühest

buldooserist kamberplokis jäi väheseks.

 Mu maakodus seisis parasjagu kasutult traktor DT-75 ja veel selle tagavaramootor. Transportisin need kaevandusse ja sealt RMT-sse. Nii saime kamberplokki teise buldooseri. Kui see oli kaevanduses kaks aastat normaalselt töötanud, küsisin tootmiskoondise tootmisdirektorilt Lembit Võlult vahetuseks endale ratastraktori T-40, mida oli varem kasutatud Kukruse kaevanduse põlenud aherainepuistangu rekultiveerirnis-töödel. Vahetus sai teoks.

1992. aastal tuli firmalt Aadam pakkumine paekivi tootmiseks. Firma tegevdirektor Olev Rohumäe oli

katsetanud Aidu karjääris C/D vahekihist (kaksikpaest)katteplaatide valmistamist. Karjääris oli paekivi

lõhketööde tagajärjellõhestunud ja korralikke katteplaate sellest ei saanud. Kaevanduses oli põhimõtteliselt

võimalik kombainiga 1GS-68 CID paekivikihi pealt põlevkivi välja võtta 0,7 meetri paksuseit, edasi

paekiht umbes 0,7 x 1,3 m tükkidena lahti murda ja siis alumine osa põlevkivilasundist toodangusse anda.

Suurt kasumit siit loota polnud, kuid kahe aasta jooksul mingi lisaraha kaevanduse arvele laekus. Firma Aadam lõpetas aga oma tegevuse ja sellega lõppes ka paekiviplokkide tootmine kaevanduses. Veel praegu võib näha sellest paekivist laotud Kukruse autobussipeatuse varjualust.

Olmeprobleemide lahendamiseks ehitasime ja andsim ekspluatatsiooni Sompa asulas 18 korteriga elumaja.

Vaeva ja muret nägi sellega kaevanduse majandusosakonna meister Ljudmila Klemberg. Ehitajad, nagu

ikka, ei pidanud kinni tähtaegadest ega kvaliteedist.

Ereda ja Võrnu küla veetrasside ehitamisel tekkisid tihti konfliktid AS Eesti Põlevkivi Ehitusega, mille

keevaline juht Pjotr Balatski leidis alati, et ehitajatel on õigus. Oma praaktöö olid nad sunnitud ikka ringi tegema.

Kaevanduse territooriumile rajasime fekaalpumbajaama,et reovett loodusesse puhastamata kujul mitte

tagasi lasta. Reovesi suunati torustiku abil Sompa asula reoveesüsteemi, pumbajaama töö sai täielikult automatiseeritud. Selles oli põhiline osa tollasel peaenergeetikul Aleksandr Sussinil ja kõrgema kvalifikatsiooniga elektrilukksepal Hubert Paasil.

Tootmisjaoskondade maa-alune elektrivarustus vajas ümberkorraldamist, see sai eriti selgeks pärast 1990.

aasta veebruari uputust. Siia lisandus veel Viru kaevanduse täiendav energiavajadus. Kiikla küla äärde rajatava 110/35 kV kõrgepingealajaama ehitusele anti roheline tee. AS Eesti Põlevkivi poolt aitasid kaasa Ago Siim ja Eino Pukk ning peaenergeetik Juhan Bachmann, kaevanduse poolt siis juba peaenergeetikuna Ülo Peedu ja elektrikute seas "proff" Jaan Pullat.

Peamehaanik Jaan Uppuse eestvedamisel ehitasime kaevanduse tööstusterritooriumile uue seadmete remondi

hoone, sees vajalikud tõstemehhanismid, trei ja puurpink, keevitusaparaadid jpm.

Kui põlevkivibasseini ilmusid kopplaadurid, suutsime ka Sompa kaevandusele ühe Toro-301D muretseda,

mis kaevandusse jõudis 1997. aasta mais. Kopplaaduri kasutamine tõstis tunduvalt kamberploki efektiivsust,

lihtsustades samal ajal märgatavalt tööd, kuid see esimene masin jäi kaevandusele paraku ka viimaseks.

Et kaevanduses oli sügisese ja kevadise suurvee ajal probleeme veekõrvaldusega, ehitasime uue allmaapumbajaam võimsusega 2500 m3/h 22. tuulutusstrekil. Vesi oli meile nuhtluseks ja selle pealetungiks

pidime alati valmis olema. Kaevanduse lõpuaastateloli pumplate koguvõimsus u 23 000 m3/h. Ööpäevaga tuli

korralik järvetäis vett maa alt üles pumbata. Vaatamata raskustele ei olnud Sompa kaevandus majanduslike

näitajate poolest mitte viimaste hulgas. Tootmise madalama omahinna poolest olid eespool vaid Kohtla ja

Viru kaevandus. Väga raskeks osutusid taasiseseisvunud vabariigi algusaastad. Tarbimise ja toodangu langus, rahanappus. Suvekuudel töötasime vaid kolm päeva nädalas. Töötasu langes, kuid töötajad olid rahul sellegagi, et säiliks vaid mingigi töökoht.

1999. aastal vahetati välja siis juba aktsiaseltsi Eesti Põlevkivi juhtkond. Nagu öeldakse, uus luud pühib

paremini ja nüüd hakati ridamisi kaevandusi sulgema.

Sompa kaevandus andis viimased põlevkivitonnid maa alt välja 1999. aasta 29. oktoobril ja likvideerimistöödeks oli aega 5 kuud. Seadmete ja rööbasteede demontaaz oli alanud juba oktoobris. Toodangu lõpetamisega kasvas demontaazitööde tempo tunduvalt. Koondise juhtkonna antud tähtajaks, st 2000. aasta 1. Märtsiks pidi maa alt kõik väljas olema. Hullumeelsus – vangutasid paljud pead. Tammiku kaevandus oli pool aastat varem alustanud ja lõppu polnud veel näha. Probleemiks oli välja tuua 42 km allmaaraudteed, lisaks veel etesse jäänud mäemasinad ja konveierid. Komplekteerisime noorematest meestest brigaadid, kes töötasid kahes, kohati isegi kolmes vahetuses. Maa-alust tööd jäi juhtima kaevanduse allmaatranspordi jaoskonna juhataja Vladimir Bõkov. Töölistele kehtestasime sisemised tükitöönormid ja töö läks käima. Et tööd tehti isuga, oli teenistus isegi kõrgem kui kaevuritel teistes kaevandustes. Selle eest sain muidugi juhtkonnalt korraliku peapesu, kuid 2000. aasta veebruari alguseks oli maa-alune praktiliselt tühi. Jäänud olid vaid pumplates vajaminevad pumbad, et hoida ära enneaegset uppumist. Alustasime kaugematest ja et raudteed enam polnud, vedasime pumpasid kaevanduse hoovi traktori järele haagitud metall-lehtedel. Viimased pumbad seiskasime 2000. aasta 22. veebruaril ja kaeveõõned hakkasid täituma veega. Maa alla jäi 5 miljonitn tonni väljarniseks ettevalmistatud varu ja kinnitatud kaevevälja piiresse 28 min tonni aktiivset varu. Raske oli lahkuda inimestest, kellega piki aastaid koos töötatud. Lihtsam oli nendega, kellel pension välja teenitud. Need töötajad saatsime auga teenitud puhkusele. Noorematele oli aga vaja uusi töökohti. Probleeme oli eriti nendega, kellel oli pensionini jäänud vaid 2-3 aastat. Kes sellist enam tööle võtab! Küsimused leidsid lõppkokkuvõttes siiski positiivse lahenduse ja seda suuresti tänu aktsiaseltsi juhtkonna mõistvale suhtumisele.

Minule anti 2000. aasta 6. märtsil nimeline käekell ja peale 45-aastast teenistust Eesti Põlevkivis võisin rahuliku südamega hakata isakodus põldu harima.